Avsnitt
-
Müügimees ütleb alati: osta kohe! Kas praegu on see soovitus põhjendatud või võiks veel venitada ja loota parematele aegadele?
Neis majapidamistes, kus päikesepaneelid said ostetud rohkem kui aasta tagasi, on põhjust kadestada praegu päikeseparki planeerivaid inimesi. Nii paneelide kui ka salvestite hinnad on kivina kukkunud. Investeeringu tasuvusaeg on keskmiselt vaid 6–7 aastat.
Peale selle, et päikesepargi rajamine on praegu enneolematult odav, avaneb 23. aprillil EAS-i ja KredExi ühendasutuse väikeelamute renoveerimise toetusmeede, mis annab eramu omanikele võimaluse maja energiamärgise klassi päikesepargi ja salvesti abil parandada.
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan intervjueeris Maamessil ettevõtte Nord Solar tehnikut Martin Pormani ning müügi- ja arendusjuhti Ülo Sverre Seppa, kes tegid peensusteni selgeks, mis praegu päikesepaneelide ja salvestite turul toimub, milline on päikesepargi tasuvusaeg ja kui suurt kasu kodune taastuvenergia tootmine majapidamisele annab.
-
Eesti maapõu varjab märkimisväärses koguses haruldasi muldmetalle, mille järele on maailmas suur nõudlus. Nende kaevandamine on aga kõike muud kui lihtne.
Rohetunni toimetaja Ivar Soopan intervjueeris Tallinna tehnikaülikooli maapõueressursside eriala magistranti ja loodusteaduskonna esindustudengit Henri Olavi Suomalainenit, kelle magistritöö teema on seotud Eesti haruldaste muldmetallide uurimisega.
Saatest selgub, kas meie varud on tõepoolest sellised, et need midagi maailma mastaabis muudaks. Kus ja kui sügaval see maapõuerikkus asub? Kas Eestis on piisavalt teadmisi ja asjatundjaid, et haruldasi muldmetalle uurida ning kaevandada?
Suomalainen külastas hiljuti Rootsis asuvat nn Euroopa kaevanduspealinna, kus asub Bolideni lahtine ja maa-alune kaevandus. TalTechi tudeng räägib, milline on tööstuslinnak rohkem kui kilomeetri sügavusel.
-
Saknas det avsnitt?
-
Tõenäoliselt tuleval aastal jõustuv jäätmereform on üks suurima mõjuga seadusi, mis Eesti elanike olmet ja omavalitsuste töökorraldust igapäevaselt muudab. Riik vajab hädasti jäätmemajanduse paremat korraldamist, sest samamoodi jätkata ei saa – segaolmejäätmeid tekib liiga palju, pakendeid ja biojäätmeid sorteeritakse eraldi ikka veel liiga vähe. Riik maksab iga aasta miljoneid eurosid trahvi, sest Euroopa Liidu piirnormidesse meie taaskasutuse tulemused ei mahu.
Tallinn on viimase poole aasta jooksul pingutanud, et järgmisel veoteenuse hankeperioodil (alates 2025 suvest) oleks juba enne seaduse muutust Tallinnas jäätmereform toimunud, kuid see on takerdunud piirangute otsa. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan uuris Tallinna abilinnapealt Joosep Vimmalt, mis selle põhjustanud on.
Räägime saates ka muudest jäätmete sorteerimise ja käitlemisega seotud teemadest. Muuhulgas saab teada, et tallinlased arvavad end olevat head biojäätmete komposteerijad, sest lausa kolmandik kõigist segaolmejäätmete lepinguga majapidamistest on küsinud linnavalitsuselt erandit. See tähendab, et neil ei ole biojäätmete konteinerit ja nad sorteerivad toidujäätmeid enda kompostrisse.
Rohegeenius on sel teemal korduvalt kirjutanud ja kodust komposteerimist katsetanud. Nende kogemuste põhjal on imekspandav, et nii suur osa hiigelomavalitsuse elanikest on suutelised biojäätmeid edukalt komposteerima. Ja nagu Joosep Vimma jutust selgub, ongi see kaheldav – pistelised kontrollimised näitavad, et biojäätmeid leitakse alatihti segaolmeprügist, kuigi need tuleb eraldi sorteerida.
-
Maitseb hästi ja kihiseb, on parajasjagu magus, aga üliväikse kaloraažiga. Iga lonksuga saab keha häid baktereid, vitamiine ja antioksüdante. Lapsed ei saa seda juues suhkrušokki, nende hambad ei lagune…
Sellist loetelu ei saa endale lubada ükski teine Eestis ja võib-olla kogu maailmas müüdav karastusjook. Raw Edge saab. Raw Edge on tavapäraste karastusjookide juhitud maailmas nagu metsavend, kes ei kavatse võõrale ideoloogiale alluda ja pakub alternatiivi, mis on palju parem.
Mariliis Mia Topi ja Kristel Vene ettevõtte toodang on Eesti kauplustes üsna uus ja suurte brändidega veel rinda ei pista, aga potentsiaali selleks on, sest just see toode oli turult puudu.
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan uuris Tallinna Tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi vanemlektorilt Kristel Venelt, kuidas on võimalik kahe aastaga välja mõelda ja turule tuua jook, mis on hea, aga tervislik. Miks teised, maailma suurimad jõukad karastusjookide tootjad seda teinud pole?
Kristel Vene räägib Raw Edge’i fermenteeritud jookide koostisest ja omapärast, aga ka uutest toodetest, mis oma järge ootavad. Näiteks joogipulbrid ja -tabletid ning kummikommid.
-
Eesti on kaetud jäätmejaamadega, mis tekkisid pärast seda, kui valimatu prügi maasse kaevamine lõppes. Nii ka Tallinnas Pääskülas. Nüüd on see pealinna enimkülastatav sorteeritud jäätmete loovutamise punkt. Aga mitte ainult. Taas- või korduskasutuseks sobiva kraami jäätmejaamadesse toomine peab muutuma kõikjal Eestis elanikele mugavamaks.
Pääsküla jäätmejaam on üks väheseid omasuguseid, kus on ringlusmaja. Sinna saab ära anda kasutuskõlblike asju selleks, et keegi teine saaks need sealtsamast kaasa võtta. Nagu väike tasuta asjade “kaltsukas”. Jäätmejaamas on ka töökoda, kus saab parandada mööbliesemeid, keevitada, puurida, lihvida ja teha metallitöid. Meister Vallo on kohal juhendamas ja abi pakkumas.
Omavalitsused peavad peatselt jäätmereformi tõukel hakkama oma prügimajandust paremini korraldama ja jäätmejaamadel on siin tähtis roll. Segaolmejäätmete protsenti tuleb drastiliselt vähendada. Jäätmejaamadest peaks saama paigad, mis pole enam lageda taeva all ainult asjade eraldi konteineritesse asetamise paigad.
Pääsküla jäätmejaam on muutunud, aga täiesti uue kvaliteedi annab Tallinna jäätmekogumisele Lasnamäele planeeritav ringmajanduskeskus. See tuleb kinnine hoone, on elamumajade lähedal, sinna tulevad töökojad, pood ja kohvik. See on veel tulevik, mis on praegu nähtav ainult arvutiekraanil.
Jäätmereformi mõjust, omavalitsuste hakkama saamisest ja jäätmeringlusest rääkis Pääsküla jäätmejaamas Rohegeeniuse toimetajale Ivar Soopanile Tallinna Jäätmekeskuse juhataja Rein Kalle. Jäätmejaama parandustöökoda tutvustas meister Vallo Varik.
-
Tallinna NEXPO rohetehnoloogia näitusel saab tutvuda tulevikutehnoloogiatega. Üht sellist pakub Fibenol. Ettevõte toodab madala kvaliteediga puidust väikese keskkonnajäljega biomaterjale, nagu ligniin ja puidusuhkrud.
Biomaterjale saab kasutada fossiilsete kemikaalide asendajana paljudes igapäevastes toodetes, alustades ehitusmaterjalidega ja lõpetades kosmeetikatoodetega.
Fibenol on välja arendanud kogu maailmas ainulaadse tehnoloogia Sunburst, kus kasutatakse mehaanilist jõudu, temperatuuri, rõhku ja minimaalselt kemikaale, et saada puidumassist kätte hapukoore laadne pasta. Pastast omakorda eraldatakse puidusuhkur ja ligniin, mis sobivad suurepäraselt materjalitööstusele toormaterjaliks.
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan vestles NEXPO-l Fibenoli esindaja Reet Nõmmojaga.
-
Eesti ajaloo suurimal rohetehnoloogiate näitusel NEXPO Tallinn andis värske ülevaate vesinikutehnoloogia arengust Alexela energiamüügi valdkonnajuht Tarmo Kärsna. Teaduslikku vaadet lisas Tartu Ülikooli füüsikalise keemia teadur Ove Oll.
Kes tahab kiirelt teada saada vesinikutehnoloogia kõige olulisematest arengutest, siis see on just sobiv kuulamine.
-
Rohetund käsitleb teemat, mis ühel või teisel moel puudutab suurt osa Eesti elanikest. Eriti neid, kes elavad maal. Räägime maal asuvate eramute seisukorrast ja sellest, kui heas või halvas olukorras need hooned on, kui mugav neis on elada ja mida elanikud tahaksid oma kodudes paremaks muuta.
Eesti Vabaõhumuuseumi tellimusel tegi uuringufirma Kantar Emor põhjaliku üle-eestilise uuringu. See kannab nime „Maapiirkonna eramuomanike renoveerimisvõimekus ja -valmidus“. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopani saatekülalised on Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri osakonna projektide peaspetsialist Elo Lutsepp ja Maa-arhitektuuri keskuse teadur Alois Andreas Põdra.
Rohetunnist saab teada:
Miks Maa-arhitektuuri keskus ja Vabaõhumuuseum tunnevad huvi maainimeste elupaikade ja elutingimuste vastu?
Millises maakonnas on enim elumaju, mis on ehitatud enne 1950. aastat?
Kui tõsine probleem on vanades elamutes puudulik ventilatsioon ja sellest tulenevalt niiskuskahjustused?
Kui populaarsed on maal õhk-õhk ja õhk-vesi soojuspumbad?
Milliste maakondade eramutes on enim kasutusel taastuvenergialahendused?
Kes on oma kodu olukorra suhtes kriitilisemad – kas mehed või naised, noored või eakad?
Miks renoveerib enamik majaomanikke eramuid etapiti, alustades üldjuhul akende vahetusest? Kuidas oleks õige teha?
Millest eramuomanikud renoveerimisel enim puudust tunnevad – toetustest, soodsast laenust või hoopis asjatundlikest nõuandjaist?
Kuidas riik maaeramute omanikele appi tuleb, et neil oleks lihtsam renoveerimist alustada?
Kui palju peaks igal aastal eramuid ja teisi hooneid renoveerima, et Eesti püsiks elamufondi energiatõhususe eesmärgi saavutamisel ajakavas?
-
Eestis on kümneid tuhanded eramuid, mis vajavad hädasti renoveerimist. Inimesed tahaks oma kodusid soojustada, katuseid remontida, küttelahendusi muuta või paremat ventilatsiooni saada, aga raha on vähe ja rohkem teadmisi kuluks samuti ära.
Eelmisel nädalal avaldas Eesti Vabaõhumuuseum uuringu, mis analüüsis maapiirkonna eramuomanike renoveerimisvõimekust ja -valmidust. Eestis on uuritud kortermajade olukorda, aga nii põhjalikku analüüsi eramute kohta pole kunagi varem tehtud.
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan vestles maapiirkondade eramute seisukorrast Taltechi ehituse ja arhitektuuri instituudi direktori, liginullenergiahoonete uurimisrühma juhi Jarek Kurnitskiga.
Jutt käis vanadest eramutest, mis on ehitatud enne 2000. aastat. Seesuguseid maju on Eestis väga palju – ligi 97 000. Uuringu valimis olid külade ja maapiirkondade linnalised asulad. Maakondlikud ja piirkondlikud keskused jäid välja. Seega nii-öelda puhas maaelu peegel.
See uuring kirjeldab hästi Eesti maapaigus asuvate eramute energiatõhusust, kütteallikaid, ventilatsiooni, kanalisatsiooni ja üldist seisukorda. See on üsna halb.
Jarek Kurnitski räägib lahti, mida vanades majades saab ja tuleks teha, ning selgitab, mis võib minna valesti.
Podcastist saab konkreetseid nõuandeid ja üldteadmisi, kuidas vanu maju renoveerida õigesti.
-
Tänavu 1. maist jõustus pakendiseaduse muudatus, mille kohaselt peavad pakendiettevõtjad näitama ära, kuidas nad vähendavad ühekordsetelt kasutatavate plastist toidupakendite ja joogitopside tarbimist. Ja 1. septembriks pidid pakendiettevõtjad oma veebilehel avaldama tegevuskava, mis selgitab, mida nad selleks teevad või on teinud.
Läinud nädalal teatas aga sihtasutus Teeme Ära, et see tegevuskava on puudu lausa 77 protsendil ettevõtetel. Rohetunni saatekülaline on Teeme Ära ekspert Kadi Kenk, kellega Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan rääkis sellest, miks ühekordsete pakendite vähendamine ei taha kuidagi nii-öelda rahvasse minna.
Mida ütleb pakendiseadus:
Pakendiettevõtja ei või müügikohas anda õhukesi ja eriti õhukesi plastkandekotte tarbijale tasuta, välja arvatud eriti õhukesed plastkandekotid, mida kasutatakse hügieeni tagamiseks või lahtise toidukauba esmaseks pakendamiseks, kui see aitab vältida toidu raiskamist.
Pakendiettevõtjal tuleb tarbijale pakkuda õhukese plastkandekoti, kaasa arvatud eriti õhukese plastkandekoti kõrval muid võimalusi kauba pakendamiseks.
Vältida tuleb oksüdantide toimel lagunevate plastkandekottide müüki või tasuta andmist.
Tuleb anda lõppkasutajale ja tarbijale teavet korduskasutatavate toidupakendite ja joogitopside olemasolust, sealhulgas millistel tingimustel müügikoht aktsepteerib müügipakendisse pakendamata valmistoidu ja joogi müümist lõppkasutaja või tarbija korduskasutatavasse toidupakendisse või joogitopsi.
Turule on keelatud lasta pakendeid, mis on valmistatud oksüdantide toimel lagunevast plastist, ning järgmisi vahtpolüstüreenist valmistatud ühekordselt kasutatavaid plasttooteid: toidupakendid, joogipakendid ja joogitopsid.
Ja nüüd see punkt, mis puudutab ettevõtete tegevuskava avaldamist: kõigi nende eespool loetletud meetmete kirjeldamiseks tuleb pakendiettevõtjal koostada tegevuskava, mis avaldatakse ettevõtte veebilehel kui see on olemas.
Nagu selgus, pole seda viimast punkti – tegevuskava avaldamist – enamik ettevõtjaid teinud.
-
Seekordses Rohetunnis räägime turismist, aga mitte niisama reisimisest, vaid jätkusuutlikust turismist. See “jätkusuutlik” on üks väga laia tähendusega sõna ja ei ütle suurt midagi. Aga kui sellele üksikasjalik tõlge teha, siis saab pilt kohe selgemaks.
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopani vestluskaaslaseks on EASi ja KredExi ühendasutuse turismiosakonna kvaliteedikoordinaator Imbi Lepik-Martinson.
Paari päeva eest ilmus Rohegeeniuses uudis, et Eesti jõudis rahvusvahelises jätkusuutliku turismi indeksis neljandale kohale. Seda 99 riigi seas. Aastaga kerkisime kolm kohta, mis oli kõigi riikide seas suurim tõus. Meie ette on veel jäänud vaid nii kõvad riigid nagu Austria, Soome ja Rootsi.
Saatest saab muu hulgas teada:
Kas Eestil on nüüd “sein ees” ja kestliku turismi arvestuses ei ole enam võimalik edetabelikohta parandada?
Mis on jätkusuutlik turism, mille poole kõik püüdlevad?
Mida Eesti majutusettevõtted on teinud, et olla kestlikud ja kas nad üldse teavad, milline tegevus neile jätkusuutlikkuses plusspunkte toob?
Kas jätkusuutlikkuse indeks on niisuguse mõjuga, et selle põhjal saab teha Eesti valitsus järeldusi ning mõnda valdkonda tagant tõugata?
Kuidas mõjutab hinnangut Eesti turismindusele meie naaber Venemaa? Kui jätkusuutlikud me riigina kaugelt vaadates teiste jaoks oleme, kui kõrval on kuri impeerium?
Mida Eesti edasi teeb, et meid heast küljest näidanud uuringut enda kasuks ära kasutada?
-
Urmas Tartes on tuntud bioloogina ja putukate uurijana, aga sama huvitavad ja harivad on tema filosoofilised arutlused tulevikutehnoloogiatest.
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopani ja Urmas Tartese jutuajamine sai alguse küsimusest, kas praegu tasub üldse nii palju rõhku panna elektriautodele üleminekule või oleks mõttekam jõuda kõigepealt punkti, kus tavatarbimisest üle jääva päikese- ja tuuleenergiaga saab hakata tootma rohevesinikku. See võimaldaks kiiremas korras kasutusele võtta vesinikumootoriga sõidukid.
Vesiniku tootmine on energiamahukas. Seni kuni vesinikku toodetakse fossiilsest kütusest, on see kallis ja suure keskkonnamõjuga. Ent kui taastuveenergia tootmine ületab igapäevase tarbimise mahu ja energiat jääb üle, tasub sellest toota vesinikku.
Tartese sõnul on energeetikas pöördupunkt saabunud – taastuvenergeetika on fossiilsel kütusel põhinevast energiatootmisest efektiivsem, lihtsam ja odavam. Kuula Podcastist, kuhu Urmas Tartes arutelu käigus välja jõudis.
-
Kuidas kõige tõhusamalt tappa sääski ja äädikakärbseid? Suvel ja sügisel küsitakse seda alatihti. See on ühtpidi mõistetav, aga olulisemad on hoopis teised küsimused. Need, mille vastused aitavad mõista, miks mõned putukaliigid satuvad inimese majapidamisse ja tunnevad end seal koduselt. Siin tuleb appi bioloog Urmas Tartes.
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopani ja Urmas Tartese vestlusest saad teada:
Mis harvanähtavad imeväiksed sääsed need on, kes tungivad suveööl läbi aknavõrgu aukude ja ründavad eriti meelsasti väikseid lapsi? Miks just lapsi?
Kuidas äädikakärbsed koju tekivad ja miks neile seal meeldib? Kuidas nad paljunevad ja kas neid saaks vältida?
Miks kõik Eestis elavad ämblikud on mürgised, aga kas neid peaks seepärast kartma? Miks mõnes Eesti piirkonnas elavad nad suurte seltskondadena koos, kuigi “kiskjad” eelistavad üksindust?
Mida teevad sinu kodus kõrvahargid ja miks nad ise oleks pigem kuskil mujal?
Miks põdra- ja hirvekärbestele meeldivad su juuksed ja mida nad seal teevad? Kes see hirvekärbes veel on?
Kas linnadesse paigaldatud putukahotellid on niisama toredad asjad või on neist tõepoolest putukatele ja liigirikkusele kasu?
Miks on infotehnoloogiline kirjaoskus üks tähtsamaid oskusi?
Kuidas aitab meid tehisaru loodusteaduses, rohepöördes ja elus laiemalt ning miks oskus õigesti küsimusi formuleerida on seejuures eriti oluline?
-
Eestlane armastab angerjat ja sööksime seda ilmselt rohkemgi, kui seda maitsvat kala oleks laialdasemalt saada ja see oleks odavam. Kuid Euroopa angerjaga on see häda, et ta on väljasuremise äärel. Rahvusvahelise looduskaitseliidu määratluse järgi on Euroopa angerjas kriitilises seisus.
Kui üks kalaliik on nii suures ohus, miks seda siis endiselt püütakse? Kuigi Rahvusvaheline Mereuurimise Nõukogu soovitab Euroopas angerjapüügi ja asustamise täielikult keelata, ei kiirusta Euroopa Komisjon seda nõuannet kuulda võtma.
Eesti võiks näidata eeskuju ja meie vetes püügi ning noorkalade asustamise lõpetada üleeuroopalist keeldu ära ootamata, aga nii nagu mitmes teises riigis, on ka meil see seotud tundlike teemadega. See mõjutaks angerjapüügist sõltuvate kalurite käekäiku.
Sadakond aastat tagasi oli angerjat meie vetes väga palju, seda söödeti lausa sigadele.
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan uuriss Euroopa angerja suurimalt asjatundjalt Eestis, Tartu Ülikooli ihtüoloogia ja kalanduse kaasprofessorilt Mehis Rohtlalt, mis vahepealsel ajal juhtus ja mida tuleks teha, et angerjas liigina väljasuremisest päästa.
Samal teemal saab peatselt lugeda Rohegeeniusest ka põhjalikku artiklit, mis angerjapüügi vastuolulisuse üksikasjalikumalt lahti seletab.
-
See peab üks hea festival olema, kui iga aasta soovib tuhatkond filmitegijat üle maailma, et nende linateos selle programmi valitaks. Matsalu loodusfilmide festival avatakse tuleval kolmapäeval Lihulas. Paigas, mida ümbritsevasse rahvusparki teevad palverännakuid linnuvaatlejad, aga 21 aastat on see sihtpunkt ka loodusfilmihuvilistele.
Matsalu loodusfilmide festivali juht Silvia Lotman rääkis Rohetunnis seekordse festivali filmivalikust, sündmuse olulisusest ja loodusharidusest.
Viimane on Matsalu kandis tähtis teema, sest rahvuspargi ainuke kool – Metsküla algkool – on justkui suletud, aga tegutseb samas edasi. Metsküla on kool, kus loodusharidust saavad lapsed nii-öelda iseenesest. Neid pole vaja viia kord aastas bussiga loodusekskursioonile häälte, lõhnade, taimede, loomade ja lindudega kohtumist otsima. Metskülas õppivad lapsed on kogu aeg sellel ekskursioonil.
Silvia Lotmaniga vestles Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan.
-
Rohetunni seekordne saade valmis paigas, kus tuntakse Eestis kõige paremini peaaegu kõigi kodumasinate vastupidavusnäitajaid ja rikkepõhjusi. Tallinnas Laki tänaval on Euronicsi järelteeninduse osakond, mis tegeleb aastas 30 000 remondijuhtumiga.
Euronics on Eesti suurim elektroonikaseadmete müüja, aga see teeb ettevõtte ka suurimaks elektroonikaseadmete remontijaks. Järelteeninduse meeskonnas töötab 42 inimest, kes jagunevad remondiüksuse, veatuvastus- ehk kiirabiüksuse ning klienditoe vahel.
Järelteeninduse tiimi juht Meelis Soasepp rääkis kohapeal pesumasinate, külmikute, kohvimasinate ja sadade muude kodumasinate vahel jalutades lahti, kuidas see hoomamatult keerulisena tunduv süsteem toimib. Alates kliendi kõne vastu võtmisest või kirja lugemisest kuni kodumasina omanikule tagastamiseni.
Soasepp tõi välja kõige levinumad põhjused, miks pesumasinaid ja kohviaparaate neile remonti tuuakse.
Muuhulgas rääkisime sellest, kas vastab tõele, et enamik pesumasinaid valmib tegelikult ühes-kahes tehases, nende põhilised töösõlmed on kõigil samad. Kui see on nii, miks on eri kaubamärkide masinate hinnavahe nii suur?
Kui palju kulub aega remonti viidud kodumasina parandamiseks ja miks vahel võib minna mitu nädalat, enne kui selle tagasi saab?
Kui suur osa kodumasinate rikete põhjustes on kasutajate enda viga ja mida valesti tehakse?
Jutuajamisel oli abiks ka paarikümneaastase töökogemusega hooldusjuht Sven Kolts. Saatejuht oli Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan.
-
Eesti festivalid lõhnavad praeõli, šašlõki ja praekartulite järele. Üks muusikafestival aga eristub. Illiku laiul juulikuu neljal päeval peetud I Land Soundil loobuti külastajate toitlustamisel suurima kliimamõjuga veise- ja teiste mäletsejate lihast.
Laiule saabunud korraldusmeeskonda ootas aga üllatus – rohkem kui 200 meest ja naist said 12 päeva jooksul süüa vaid taimetoitu. Kuidas alles kohapeal selgunud menüü vastu võeti ja mida lihatoitudele alternatiiviks pakuti?
Rohetunni toimetaja Ivar Soopan kutsus saatekülaliseks I Land Sound festivali rohetiimi juhi Eliis Salmi, et rääkida eriliselt keskkonnasäästlikkusele rõhuvast festivalist.
Arutelu käigus otsime vastust küsimusele, miks loomne toit ja piim on jõuliselt riigi toetustega peale sunnitud – näiteks lasteaedades ja koolides. Taimne piim peab aga oma koha pärast võitlema, kuigi sellel pole loogilist põhjendust. Paigast ära konkurents toimib hoolimata teadusuuringutest, mis on tõestanud taimse piima eeliseid loomse piima ees.
-
Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni aruanne nendib, et pool kõigist aastail 1970-2019 registreeritud katastroofidest olid seotud ilmastiku, kliima, sademete ja üleujutustega. Keskmiselt on iga päev kuskil maailmas mõni seesugune traagiline sündmus.
Tänavune juuli oli Maa ajaloo kõige kuumem kuu. Kliima soojeneb ja uued temperatuurirekordid sünnivad nii maismaal kui ka ookeanides.
Kuidas see mõjutab Eesti elanikke ja loodust, sellest rääkisime Rohetunnis geofüüsika doktori, Tartu Ülikooli meteoroloogia ja klimatoloogia kaasprofessori, atmosfäärifüüsik Piia Postiga.
Palju räägitakse kliimamuutuste leevendamise abinõudest, aga sellele, kuidas muutustega kohaneda, pööratakse vähe tähelepanu. “Eestis puudub kliimamuutustega kohanemise õige strateegia,” märkis Post. “Tõepoolest, eriti selle leevendamise osas on olemas rahvusvahelised lepped, millest me oleme väga varmad kinni pidama ja see kõik on väga õige ning seda tulebki teha, aga kliimamuutustega kohanemise osas on niimoodi, et seda tuleb teha siin kohapeal. Ja seda me peame ise tegema oma tarkusest lähtudes. Probleem on selles, et tegelikult ei ole tellitud neid teadusuuringuid. Kliimamuutustega kohanemise kava on kokku pandud umbes kümme aastat tagasi. Selleks andis raha Norra riik, aga meie teadlastena vaatasime juba tol hetkel kõrvalt, et seda tehti mitte tolleaegse teaduse tasemel, vaid omaenese tarkusest. Pärast seda pole sisuliselt seda kava uuendatud. Sellega käis kaasa ka rakenduskava, aga neid rakenduskava asju pole kunagi ellu viidud.”
Piia Post rääkis Rohegeeniuse toimetajale Ivar Soopanile ka eelmise nädala suurest tormist, mis tekitas purustusi Lätis, oli meil suhteliselt leebe, aga siit edasi liikudes põhjustas Norras harvanähtavas ulatuses üleujutusi.
Vestlesime ka Vaikse ookeani soojenemise kliimanähtuse El Niño mõjust, mis ulatub isegi meieni, kliimaharidusest ja kliimaärevusest.
-
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan veetis hommikupooliku Tallinnas Paavli tänaval pisikeses töökojas, mida peavad Arte ja Olga Ermel. Nad on loonud esimese professionaalse jalatsite puhastamise ja taastamise ettevõtte Cleanstep.
Praeguseks on nad uue elu andnud umbes 5000 paarile jalatseile. Osa neist on vajanud lihtsalt pesu, valgendamist või haisust vabastamist ehk osoneerimist, osa keerukamat taastamist, nagu need Dr Martensi nahksaapad, mis Rohegeeniuse külaskäigu ajal muutusid tundmatuseni.
On sel vaeval mõtet? Oleneb jalatsiomaniku tarbimisharjumustest ja mõttemaailmast. Umbes 90 protsenti ära visatud jalatseist jõuab prügimäele. Suur osa neist enne kui peaks. Tegelikult ei tohiks need üldse prügimäele jõuda, aga see on eraldi jutt.
-
Aprillis valmis Rohetiigri Ehituse teekaart 2040. See on mahukas dokument, mille koostamisel on osalenud ligi 50 praktikut, eksperti ja teadlast. Teekaart räägib keskkonnahoidlikust ehitamisest, renoveerimisest ja avaliku ruumi loomisest.
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan kuulas 11. augustil Paides Arvamusfestvalil asjatundjaid, kes arutasid, kuidas on võimalik ehitada nii, et pärast hoone valmimist ei tekiks üldse keskkonnajälge.
Juttu oli ka nn 15 minuti linnast, mille üks näide valmib Tallinnasse Paljassaarde. See on linnaosa, kus kõik eluks vajaminev on lühikese jalutuskäigu kaugusel. Puudub vajadus pendeldada teiste linnaosade vahel, suurendades nii liikluskoormust ja süsinikuheidet.
Arutelust võtsid osa Tallinna Hundipea arenduse juht Markus Hääl, TalTechi ehituse ja arhitektuuri instituudi direktor Jarek Kurnitski, Tallinna linnaplaneerimise ameti juhataja Martin Karro ja Rohetiigri “Ehituse teekaart 2040” kaasautor ja kinnisvaraagentuuri WHAT IF asutaja Maria Freimann. Arutelu juhtis Ülemiste City juht Ursel Velve.
- Visa fler
