Avsnitt
-
Maitseb hästi ja kihiseb, on parajasjagu magus, aga üliväikse kaloraažiga. Iga lonksuga saab keha häid baktereid, vitamiine ja antioksüdante. Lapsed ei saa seda juues suhkrušokki, nende hambad ei lagune…
Sellist loetelu ei saa endale lubada ükski teine Eestis ja võib-olla kogu maailmas müüdav karastusjook. Raw Edge saab. Raw Edge on tavapäraste karastusjookide juhitud maailmas nagu metsavend, kes ei kavatse võõrale ideoloogiale alluda ja pakub alternatiivi, mis on palju parem.
Mariliis Mia Topi ja Kristel Vene ettevõtte toodang on Eesti kauplustes üsna uus ja suurte brändidega veel rinda ei pista, aga potentsiaali selleks on, sest just see toode oli turult puudu.
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan uuris Tallinna Tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi vanemlektorilt Kristel Venelt, kuidas on võimalik kahe aastaga välja mõelda ja turule tuua jook, mis on hea, aga tervislik. Miks teised, maailma suurimad jõukad karastusjookide tootjad seda teinud pole?
Kristel Vene räägib Raw Edge’i fermenteeritud jookide koostisest ja omapärast, aga ka uutest toodetest, mis oma järge ootavad. Näiteks joogipulbrid ja -tabletid ning kummikommid.
-
Eesti on kaetud jäätmejaamadega, mis tekkisid pärast seda, kui valimatu prügi maasse kaevamine lõppes. Nii ka Tallinnas Pääskülas. Nüüd on see pealinna enimkülastatav sorteeritud jäätmete loovutamise punkt. Aga mitte ainult. Taas- või korduskasutuseks sobiva kraami jäätmejaamadesse toomine peab muutuma kõikjal Eestis elanikele mugavamaks.
Pääsküla jäätmejaam on üks väheseid omasuguseid, kus on ringlusmaja. Sinna saab ära anda kasutuskõlblike asju selleks, et keegi teine saaks need sealtsamast kaasa võtta. Nagu väike tasuta asjade “kaltsukas”. Jäätmejaamas on ka töökoda, kus saab parandada mööbliesemeid, keevitada, puurida, lihvida ja teha metallitöid. Meister Vallo on kohal juhendamas ja abi pakkumas.
Omavalitsused peavad peatselt jäätmereformi tõukel hakkama oma prügimajandust paremini korraldama ja jäätmejaamadel on siin tähtis roll. Segaolmejäätmete protsenti tuleb drastiliselt vähendada. Jäätmejaamadest peaks saama paigad, mis pole enam lageda taeva all ainult asjade eraldi konteineritesse asetamise paigad.
Pääsküla jäätmejaam on muutunud, aga täiesti uue kvaliteedi annab Tallinna jäätmekogumisele Lasnamäele planeeritav ringmajanduskeskus. See tuleb kinnine hoone, on elamumajade lähedal, sinna tulevad töökojad, pood ja kohvik. See on veel tulevik, mis on praegu nähtav ainult arvutiekraanil.
Jäätmereformi mõjust, omavalitsuste hakkama saamisest ja jäätmeringlusest rääkis Pääsküla jäätmejaamas Rohegeeniuse toimetajale Ivar Soopanile Tallinna Jäätmekeskuse juhataja Rein Kalle. Jäätmejaama parandustöökoda tutvustas meister Vallo Varik.
-
Saknas det avsnitt?
-
Tallinna NEXPO rohetehnoloogia näitusel saab tutvuda tulevikutehnoloogiatega. Üht sellist pakub Fibenol. Ettevõte toodab madala kvaliteediga puidust väikese keskkonnajäljega biomaterjale, nagu ligniin ja puidusuhkrud.
Biomaterjale saab kasutada fossiilsete kemikaalide asendajana paljudes igapäevastes toodetes, alustades ehitusmaterjalidega ja lõpetades kosmeetikatoodetega.
Fibenol on välja arendanud kogu maailmas ainulaadse tehnoloogia Sunburst, kus kasutatakse mehaanilist jõudu, temperatuuri, rõhku ja minimaalselt kemikaale, et saada puidumassist kätte hapukoore laadne pasta. Pastast omakorda eraldatakse puidusuhkur ja ligniin, mis sobivad suurepäraselt materjalitööstusele toormaterjaliks.
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan vestles NEXPO-l Fibenoli esindaja Reet Nõmmojaga.
-
Eesti ajaloo suurimal rohetehnoloogiate näitusel NEXPO Tallinn andis värske ülevaate vesinikutehnoloogia arengust Alexela energiamüügi valdkonnajuht Tarmo Kärsna. Teaduslikku vaadet lisas Tartu Ülikooli füüsikalise keemia teadur Ove Oll.
Kes tahab kiirelt teada saada vesinikutehnoloogia kõige olulisematest arengutest, siis see on just sobiv kuulamine.
-
Rohetund käsitleb teemat, mis ühel või teisel moel puudutab suurt osa Eesti elanikest. Eriti neid, kes elavad maal. Räägime maal asuvate eramute seisukorrast ja sellest, kui heas või halvas olukorras need hooned on, kui mugav neis on elada ja mida elanikud tahaksid oma kodudes paremaks muuta.
Eesti Vabaõhumuuseumi tellimusel tegi uuringufirma Kantar Emor põhjaliku üle-eestilise uuringu. See kannab nime „Maapiirkonna eramuomanike renoveerimisvõimekus ja -valmidus“. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopani saatekülalised on Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri osakonna projektide peaspetsialist Elo Lutsepp ja Maa-arhitektuuri keskuse teadur Alois Andreas Põdra.
Rohetunnist saab teada:
Miks Maa-arhitektuuri keskus ja Vabaõhumuuseum tunnevad huvi maainimeste elupaikade ja elutingimuste vastu?
Millises maakonnas on enim elumaju, mis on ehitatud enne 1950. aastat?
Kui tõsine probleem on vanades elamutes puudulik ventilatsioon ja sellest tulenevalt niiskuskahjustused?
Kui populaarsed on maal õhk-õhk ja õhk-vesi soojuspumbad?
Milliste maakondade eramutes on enim kasutusel taastuvenergialahendused?
Kes on oma kodu olukorra suhtes kriitilisemad – kas mehed või naised, noored või eakad?
Miks renoveerib enamik majaomanikke eramuid etapiti, alustades üldjuhul akende vahetusest? Kuidas oleks õige teha?
Millest eramuomanikud renoveerimisel enim puudust tunnevad – toetustest, soodsast laenust või hoopis asjatundlikest nõuandjaist?
Kuidas riik maaeramute omanikele appi tuleb, et neil oleks lihtsam renoveerimist alustada?
Kui palju peaks igal aastal eramuid ja teisi hooneid renoveerima, et Eesti püsiks elamufondi energiatõhususe eesmärgi saavutamisel ajakavas?
-
Eestis on kümneid tuhanded eramuid, mis vajavad hädasti renoveerimist. Inimesed tahaks oma kodusid soojustada, katuseid remontida, küttelahendusi muuta või paremat ventilatsiooni saada, aga raha on vähe ja rohkem teadmisi kuluks samuti ära.
Eelmisel nädalal avaldas Eesti Vabaõhumuuseum uuringu, mis analüüsis maapiirkonna eramuomanike renoveerimisvõimekust ja -valmidust. Eestis on uuritud kortermajade olukorda, aga nii põhjalikku analüüsi eramute kohta pole kunagi varem tehtud.
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan vestles maapiirkondade eramute seisukorrast Taltechi ehituse ja arhitektuuri instituudi direktori, liginullenergiahoonete uurimisrühma juhi Jarek Kurnitskiga.
Jutt käis vanadest eramutest, mis on ehitatud enne 2000. aastat. Seesuguseid maju on Eestis väga palju – ligi 97 000. Uuringu valimis olid külade ja maapiirkondade linnalised asulad. Maakondlikud ja piirkondlikud keskused jäid välja. Seega nii-öelda puhas maaelu peegel.
See uuring kirjeldab hästi Eesti maapaigus asuvate eramute energiatõhusust, kütteallikaid, ventilatsiooni, kanalisatsiooni ja üldist seisukorda. See on üsna halb.
Jarek Kurnitski räägib lahti, mida vanades majades saab ja tuleks teha, ning selgitab, mis võib minna valesti.
Podcastist saab konkreetseid nõuandeid ja üldteadmisi, kuidas vanu maju renoveerida õigesti.
-
Tänavu 1. maist jõustus pakendiseaduse muudatus, mille kohaselt peavad pakendiettevõtjad näitama ära, kuidas nad vähendavad ühekordsetelt kasutatavate plastist toidupakendite ja joogitopside tarbimist. Ja 1. septembriks pidid pakendiettevõtjad oma veebilehel avaldama tegevuskava, mis selgitab, mida nad selleks teevad või on teinud.
Läinud nädalal teatas aga sihtasutus Teeme Ära, et see tegevuskava on puudu lausa 77 protsendil ettevõtetel. Rohetunni saatekülaline on Teeme Ära ekspert Kadi Kenk, kellega Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan rääkis sellest, miks ühekordsete pakendite vähendamine ei taha kuidagi nii-öelda rahvasse minna.
Mida ütleb pakendiseadus:
Pakendiettevõtja ei või müügikohas anda õhukesi ja eriti õhukesi plastkandekotte tarbijale tasuta, välja arvatud eriti õhukesed plastkandekotid, mida kasutatakse hügieeni tagamiseks või lahtise toidukauba esmaseks pakendamiseks, kui see aitab vältida toidu raiskamist.
Pakendiettevõtjal tuleb tarbijale pakkuda õhukese plastkandekoti, kaasa arvatud eriti õhukese plastkandekoti kõrval muid võimalusi kauba pakendamiseks.
Vältida tuleb oksüdantide toimel lagunevate plastkandekottide müüki või tasuta andmist.
Tuleb anda lõppkasutajale ja tarbijale teavet korduskasutatavate toidupakendite ja joogitopside olemasolust, sealhulgas millistel tingimustel müügikoht aktsepteerib müügipakendisse pakendamata valmistoidu ja joogi müümist lõppkasutaja või tarbija korduskasutatavasse toidupakendisse või joogitopsi.
Turule on keelatud lasta pakendeid, mis on valmistatud oksüdantide toimel lagunevast plastist, ning järgmisi vahtpolüstüreenist valmistatud ühekordselt kasutatavaid plasttooteid: toidupakendid, joogipakendid ja joogitopsid.
Ja nüüd see punkt, mis puudutab ettevõtete tegevuskava avaldamist: kõigi nende eespool loetletud meetmete kirjeldamiseks tuleb pakendiettevõtjal koostada tegevuskava, mis avaldatakse ettevõtte veebilehel kui see on olemas.
Nagu selgus, pole seda viimast punkti – tegevuskava avaldamist – enamik ettevõtjaid teinud.
-
Seekordses Rohetunnis räägime turismist, aga mitte niisama reisimisest, vaid jätkusuutlikust turismist. See “jätkusuutlik” on üks väga laia tähendusega sõna ja ei ütle suurt midagi. Aga kui sellele üksikasjalik tõlge teha, siis saab pilt kohe selgemaks.
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopani vestluskaaslaseks on EASi ja KredExi ühendasutuse turismiosakonna kvaliteedikoordinaator Imbi Lepik-Martinson.
Paari päeva eest ilmus Rohegeeniuses uudis, et Eesti jõudis rahvusvahelises jätkusuutliku turismi indeksis neljandale kohale. Seda 99 riigi seas. Aastaga kerkisime kolm kohta, mis oli kõigi riikide seas suurim tõus. Meie ette on veel jäänud vaid nii kõvad riigid nagu Austria, Soome ja Rootsi.
Saatest saab muu hulgas teada:
Kas Eestil on nüüd “sein ees” ja kestliku turismi arvestuses ei ole enam võimalik edetabelikohta parandada?
Mis on jätkusuutlik turism, mille poole kõik püüdlevad?
Mida Eesti majutusettevõtted on teinud, et olla kestlikud ja kas nad üldse teavad, milline tegevus neile jätkusuutlikkuses plusspunkte toob?
Kas jätkusuutlikkuse indeks on niisuguse mõjuga, et selle põhjal saab teha Eesti valitsus järeldusi ning mõnda valdkonda tagant tõugata?
Kuidas mõjutab hinnangut Eesti turismindusele meie naaber Venemaa? Kui jätkusuutlikud me riigina kaugelt vaadates teiste jaoks oleme, kui kõrval on kuri impeerium?
Mida Eesti edasi teeb, et meid heast küljest näidanud uuringut enda kasuks ära kasutada?
-
Urmas Tartes on tuntud bioloogina ja putukate uurijana, aga sama huvitavad ja harivad on tema filosoofilised arutlused tulevikutehnoloogiatest.
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopani ja Urmas Tartese jutuajamine sai alguse küsimusest, kas praegu tasub üldse nii palju rõhku panna elektriautodele üleminekule või oleks mõttekam jõuda kõigepealt punkti, kus tavatarbimisest üle jääva päikese- ja tuuleenergiaga saab hakata tootma rohevesinikku. See võimaldaks kiiremas korras kasutusele võtta vesinikumootoriga sõidukid.
Vesiniku tootmine on energiamahukas. Seni kuni vesinikku toodetakse fossiilsest kütusest, on see kallis ja suure keskkonnamõjuga. Ent kui taastuveenergia tootmine ületab igapäevase tarbimise mahu ja energiat jääb üle, tasub sellest toota vesinikku.
Tartese sõnul on energeetikas pöördupunkt saabunud – taastuvenergeetika on fossiilsel kütusel põhinevast energiatootmisest efektiivsem, lihtsam ja odavam. Kuula Podcastist, kuhu Urmas Tartes arutelu käigus välja jõudis.
-
Kuidas kõige tõhusamalt tappa sääski ja äädikakärbseid? Suvel ja sügisel küsitakse seda alatihti. See on ühtpidi mõistetav, aga olulisemad on hoopis teised küsimused. Need, mille vastused aitavad mõista, miks mõned putukaliigid satuvad inimese majapidamisse ja tunnevad end seal koduselt. Siin tuleb appi bioloog Urmas Tartes.
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopani ja Urmas Tartese vestlusest saad teada:
Mis harvanähtavad imeväiksed sääsed need on, kes tungivad suveööl läbi aknavõrgu aukude ja ründavad eriti meelsasti väikseid lapsi? Miks just lapsi?
Kuidas äädikakärbsed koju tekivad ja miks neile seal meeldib? Kuidas nad paljunevad ja kas neid saaks vältida?
Miks kõik Eestis elavad ämblikud on mürgised, aga kas neid peaks seepärast kartma? Miks mõnes Eesti piirkonnas elavad nad suurte seltskondadena koos, kuigi “kiskjad” eelistavad üksindust?
Mida teevad sinu kodus kõrvahargid ja miks nad ise oleks pigem kuskil mujal?
Miks põdra- ja hirvekärbestele meeldivad su juuksed ja mida nad seal teevad? Kes see hirvekärbes veel on?
Kas linnadesse paigaldatud putukahotellid on niisama toredad asjad või on neist tõepoolest putukatele ja liigirikkusele kasu?
Miks on infotehnoloogiline kirjaoskus üks tähtsamaid oskusi?
Kuidas aitab meid tehisaru loodusteaduses, rohepöördes ja elus laiemalt ning miks oskus õigesti küsimusi formuleerida on seejuures eriti oluline?
-
Eestlane armastab angerjat ja sööksime seda ilmselt rohkemgi, kui seda maitsvat kala oleks laialdasemalt saada ja see oleks odavam. Kuid Euroopa angerjaga on see häda, et ta on väljasuremise äärel. Rahvusvahelise looduskaitseliidu määratluse järgi on Euroopa angerjas kriitilises seisus.
Kui üks kalaliik on nii suures ohus, miks seda siis endiselt püütakse? Kuigi Rahvusvaheline Mereuurimise Nõukogu soovitab Euroopas angerjapüügi ja asustamise täielikult keelata, ei kiirusta Euroopa Komisjon seda nõuannet kuulda võtma.
Eesti võiks näidata eeskuju ja meie vetes püügi ning noorkalade asustamise lõpetada üleeuroopalist keeldu ära ootamata, aga nii nagu mitmes teises riigis, on ka meil see seotud tundlike teemadega. See mõjutaks angerjapüügist sõltuvate kalurite käekäiku.
Sadakond aastat tagasi oli angerjat meie vetes väga palju, seda söödeti lausa sigadele.
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan uuriss Euroopa angerja suurimalt asjatundjalt Eestis, Tartu Ülikooli ihtüoloogia ja kalanduse kaasprofessorilt Mehis Rohtlalt, mis vahepealsel ajal juhtus ja mida tuleks teha, et angerjas liigina väljasuremisest päästa.
Samal teemal saab peatselt lugeda Rohegeeniusest ka põhjalikku artiklit, mis angerjapüügi vastuolulisuse üksikasjalikumalt lahti seletab.
-
See peab üks hea festival olema, kui iga aasta soovib tuhatkond filmitegijat üle maailma, et nende linateos selle programmi valitaks. Matsalu loodusfilmide festival avatakse tuleval kolmapäeval Lihulas. Paigas, mida ümbritsevasse rahvusparki teevad palverännakuid linnuvaatlejad, aga 21 aastat on see sihtpunkt ka loodusfilmihuvilistele.
Matsalu loodusfilmide festivali juht Silvia Lotman rääkis Rohetunnis seekordse festivali filmivalikust, sündmuse olulisusest ja loodusharidusest.
Viimane on Matsalu kandis tähtis teema, sest rahvuspargi ainuke kool – Metsküla algkool – on justkui suletud, aga tegutseb samas edasi. Metsküla on kool, kus loodusharidust saavad lapsed nii-öelda iseenesest. Neid pole vaja viia kord aastas bussiga loodusekskursioonile häälte, lõhnade, taimede, loomade ja lindudega kohtumist otsima. Metskülas õppivad lapsed on kogu aeg sellel ekskursioonil.
Silvia Lotmaniga vestles Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan.
-
Rohetunni seekordne saade valmis paigas, kus tuntakse Eestis kõige paremini peaaegu kõigi kodumasinate vastupidavusnäitajaid ja rikkepõhjusi. Tallinnas Laki tänaval on Euronicsi järelteeninduse osakond, mis tegeleb aastas 30 000 remondijuhtumiga.
Euronics on Eesti suurim elektroonikaseadmete müüja, aga see teeb ettevõtte ka suurimaks elektroonikaseadmete remontijaks. Järelteeninduse meeskonnas töötab 42 inimest, kes jagunevad remondiüksuse, veatuvastus- ehk kiirabiüksuse ning klienditoe vahel.
Järelteeninduse tiimi juht Meelis Soasepp rääkis kohapeal pesumasinate, külmikute, kohvimasinate ja sadade muude kodumasinate vahel jalutades lahti, kuidas see hoomamatult keerulisena tunduv süsteem toimib. Alates kliendi kõne vastu võtmisest või kirja lugemisest kuni kodumasina omanikule tagastamiseni.
Soasepp tõi välja kõige levinumad põhjused, miks pesumasinaid ja kohviaparaate neile remonti tuuakse.
Muuhulgas rääkisime sellest, kas vastab tõele, et enamik pesumasinaid valmib tegelikult ühes-kahes tehases, nende põhilised töösõlmed on kõigil samad. Kui see on nii, miks on eri kaubamärkide masinate hinnavahe nii suur?
Kui palju kulub aega remonti viidud kodumasina parandamiseks ja miks vahel võib minna mitu nädalat, enne kui selle tagasi saab?
Kui suur osa kodumasinate rikete põhjustes on kasutajate enda viga ja mida valesti tehakse?
Jutuajamisel oli abiks ka paarikümneaastase töökogemusega hooldusjuht Sven Kolts. Saatejuht oli Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan.
-
Eesti festivalid lõhnavad praeõli, šašlõki ja praekartulite järele. Üks muusikafestival aga eristub. Illiku laiul juulikuu neljal päeval peetud I Land Soundil loobuti külastajate toitlustamisel suurima kliimamõjuga veise- ja teiste mäletsejate lihast.
Laiule saabunud korraldusmeeskonda ootas aga üllatus – rohkem kui 200 meest ja naist said 12 päeva jooksul süüa vaid taimetoitu. Kuidas alles kohapeal selgunud menüü vastu võeti ja mida lihatoitudele alternatiiviks pakuti?
Rohetunni toimetaja Ivar Soopan kutsus saatekülaliseks I Land Sound festivali rohetiimi juhi Eliis Salmi, et rääkida eriliselt keskkonnasäästlikkusele rõhuvast festivalist.
Arutelu käigus otsime vastust küsimusele, miks loomne toit ja piim on jõuliselt riigi toetustega peale sunnitud – näiteks lasteaedades ja koolides. Taimne piim peab aga oma koha pärast võitlema, kuigi sellel pole loogilist põhjendust. Paigast ära konkurents toimib hoolimata teadusuuringutest, mis on tõestanud taimse piima eeliseid loomse piima ees.
-
Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni aruanne nendib, et pool kõigist aastail 1970-2019 registreeritud katastroofidest olid seotud ilmastiku, kliima, sademete ja üleujutustega. Keskmiselt on iga päev kuskil maailmas mõni seesugune traagiline sündmus.
Tänavune juuli oli Maa ajaloo kõige kuumem kuu. Kliima soojeneb ja uued temperatuurirekordid sünnivad nii maismaal kui ka ookeanides.
Kuidas see mõjutab Eesti elanikke ja loodust, sellest rääkisime Rohetunnis geofüüsika doktori, Tartu Ülikooli meteoroloogia ja klimatoloogia kaasprofessori, atmosfäärifüüsik Piia Postiga.
Palju räägitakse kliimamuutuste leevendamise abinõudest, aga sellele, kuidas muutustega kohaneda, pööratakse vähe tähelepanu. “Eestis puudub kliimamuutustega kohanemise õige strateegia,” märkis Post. “Tõepoolest, eriti selle leevendamise osas on olemas rahvusvahelised lepped, millest me oleme väga varmad kinni pidama ja see kõik on väga õige ning seda tulebki teha, aga kliimamuutustega kohanemise osas on niimoodi, et seda tuleb teha siin kohapeal. Ja seda me peame ise tegema oma tarkusest lähtudes. Probleem on selles, et tegelikult ei ole tellitud neid teadusuuringuid. Kliimamuutustega kohanemise kava on kokku pandud umbes kümme aastat tagasi. Selleks andis raha Norra riik, aga meie teadlastena vaatasime juba tol hetkel kõrvalt, et seda tehti mitte tolleaegse teaduse tasemel, vaid omaenese tarkusest. Pärast seda pole sisuliselt seda kava uuendatud. Sellega käis kaasa ka rakenduskava, aga neid rakenduskava asju pole kunagi ellu viidud.”
Piia Post rääkis Rohegeeniuse toimetajale Ivar Soopanile ka eelmise nädala suurest tormist, mis tekitas purustusi Lätis, oli meil suhteliselt leebe, aga siit edasi liikudes põhjustas Norras harvanähtavas ulatuses üleujutusi.
Vestlesime ka Vaikse ookeani soojenemise kliimanähtuse El Niño mõjust, mis ulatub isegi meieni, kliimaharidusest ja kliimaärevusest.
-
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan veetis hommikupooliku Tallinnas Paavli tänaval pisikeses töökojas, mida peavad Arte ja Olga Ermel. Nad on loonud esimese professionaalse jalatsite puhastamise ja taastamise ettevõtte Cleanstep.
Praeguseks on nad uue elu andnud umbes 5000 paarile jalatseile. Osa neist on vajanud lihtsalt pesu, valgendamist või haisust vabastamist ehk osoneerimist, osa keerukamat taastamist, nagu need Dr Martensi nahksaapad, mis Rohegeeniuse külaskäigu ajal muutusid tundmatuseni.
On sel vaeval mõtet? Oleneb jalatsiomaniku tarbimisharjumustest ja mõttemaailmast. Umbes 90 protsenti ära visatud jalatseist jõuab prügimäele. Suur osa neist enne kui peaks. Tegelikult ei tohiks need üldse prügimäele jõuda, aga see on eraldi jutt.
-
Aprillis valmis Rohetiigri Ehituse teekaart 2040. See on mahukas dokument, mille koostamisel on osalenud ligi 50 praktikut, eksperti ja teadlast. Teekaart räägib keskkonnahoidlikust ehitamisest, renoveerimisest ja avaliku ruumi loomisest.
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan kuulas 11. augustil Paides Arvamusfestvalil asjatundjaid, kes arutasid, kuidas on võimalik ehitada nii, et pärast hoone valmimist ei tekiks üldse keskkonnajälge.
Juttu oli ka nn 15 minuti linnast, mille üks näide valmib Tallinnasse Paljassaarde. See on linnaosa, kus kõik eluks vajaminev on lühikese jalutuskäigu kaugusel. Puudub vajadus pendeldada teiste linnaosade vahel, suurendades nii liikluskoormust ja süsinikuheidet.
Arutelust võtsid osa Tallinna Hundipea arenduse juht Markus Hääl, TalTechi ehituse ja arhitektuuri instituudi direktor Jarek Kurnitski, Tallinna linnaplaneerimise ameti juhataja Martin Karro ja Rohetiigri “Ehituse teekaart 2040” kaasautor ja kinnisvaraagentuuri WHAT IF asutaja Maria Freimann. Arutelu juhtis Ülemiste City juht Ursel Velve.
-
Uuringuist on selgunud, et need inimesed, kes peavad end keskkonnasäästlikuks, seda tegelikult ei ole. Ja vastupidi – väiksem keskkonnajälg on neil, kes ise ei pea oma eluviisi ja tarbimist keskkonnasäästlikuks.
Miks on noorte seas nn kliimaärevus ehk mure planeedi tuleviku pärast, mida nad praegu veel piisavalt mõjusalt muuta ei suuda?
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan kuulas 11. augustil Paides Arvamusfestivali Riigimetsa majandamise keskuse alal sisukat arutelu neil ja muudel kliima ning keskkonnaga seotud teemadel.
Laval istusid Ragn-Sells Eesti juht Kai Realo, kliimaministeeriumi kantsler Keit Kasemets, RMK Viimsi külastuskeskuse teabejuht Päivi-Pääsu Kreutzwald-Prii, sihtasutuse Loodushoiu Fond juht Pille Ligi ja kliimateadlane Annela Anger-Kraavi. Jutuajamist juhtis Urmas Vaino.
-
Rohetund kuulas Paides Arvamusfestivalil arutelu tarbimisega kaasnevast ühest ebameeldivast ja keskkonda koormavast kaasnähtusest – pakenditest.
Arutlelus osalesid HKScani Baltikumi tootearendus- ja turundusdirektor Janne Laik-Lõhmus, Coca-Cola valitsussuhete ja jätkusuutlikkuse direktor Poolas, Baltikumis, Ungaris, Tšehhis ja Slovakkias Nele Normak, Ragn-Sellsi äriarendusjuht Rainer Pesti ja keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna juhataja Sigrid Soomlais. Juttu suunas ajakirjanik Kristo Elias.
-
Osa inimesi on harjunud, et kui jutuks on piim, siis räägitakse lehmapiimast. Ent piim ei ole ainult lehmapiim, isegi kui see Euroopa Liidu määrusega seadustada ja sel moel piima tähendus vaid loomse päritoluga ühendada.
Rohegeeniuse vastutav toimetaja Ivar Soopan kutsus vestluskaaslaseks Kadri Tapersoni, et rääkida hägusast valgest vedelikust, mida tuntakse sõna all “piim”. Taperson on üks Eesti tuntumaid loomade õiguste eest seisjaid, loomade eestkosteorganisatsiooni Loomus kaasasutaja ja loomulikult on ka vegan.
Jutuajamine sai tõuke ühest veidrast juhtumist, millest Rohegeenius eelmisel nädalal kirjutas. Toimetus sai MTÜ-lt Loomus pressiteate, kus anti teada, et 1. augustist algab kogu kuu kestev taimse piima väljakutse. Selles kutsutakse üles loobuma vähemalt kuuks ajaks loomsest piimast ja asendama selle taimse piimaga. Näiteks kaera-, riisi- või mõne muu taimse piimaga.
Pressiteade sisaldas sõnu “taime piim”, “riisipiim”, “mandlipiim”, “taimne piimaalternatiiv”. Soopanile meenus pooleteise aasta tagune lugu. Põllumajandus- ja toiduamet tuletas tollal meelde, et Euroopa Liidus on vastu võetud määrus, millega on sõna “piim” reserveeritud ainult loomset päritolu piimale. See kehtib juba kümme aastat.
“Mõiste „piim”on ainult ühe või mitme lüpsmise tulemusena udarast eritunud sekreet, millele ei ole midagi lisatud ega millest ei ole midagi eraldatud,” seisab määruse tekstis.
Määrus sätestab, et tooted, mis ei ole loomsest piimast valmistatud, neid ei tohi pakenditel, reklaamides, plakatitel, kliendilehtedes või meedias laiemalt nimetada taimseteks piimadeks. Ammugi mitte riisipiimaks, mandilipiimaks, kaerapiimaks.
Kui Rohegeeniuses oleks see pressiteade originaalkujul avaldatud, siis oleks justkui EL-i määrust rikutud. Kas ikka oleks?
Soopan küsis Põllumajandus- ja toiduametilt igaks juhuks üle, kas tõesti ei tohi meedias avaldada teadet, kus teine organisatsioon kutsub üles jooma taimset piima. Jutt ei ole mingist konkreetse firma pakendatud tootest, vaid taimsest piimast kui sellisest.
Üllatuseks vastas Põllumajandus- ja toiduameti kommunikatsiooninõunik Elen Kurvits, et veebilehes ei tohigi seda teadet sellisel kujul avaldada. Taimseid vedelikke tuleb nimetada jookideks. Samuti mainis ta, et Loomuse taimse piima väljakutse reklaamide üle on järelevalvekohustus Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ametil, kellele saadeti antud kampaania teave edasi.
See pole veel kõik. Päev pärast Rohegeeniuse artiklit avaldas Põllumajanduskoda MTÜ-d Loomus kritiseeriva artikli, kus öeldakse, et Loomus levitab sihikindlalt tarbijatele ekslikku teavet „taimse“ piima kohta.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda (EPKK) tegi pöördumise Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ametile, sest peab MTÜ Loomuse tegevust eksitavaks.
Põllumajanduskoja toiduvaldkonna juht Meeli Lindsaar kirjutas:
“Tahame rõhutada, et MTÜ Loomus kasutab taimsete toodete propageerimisel mõisteid piim ja piimatooted mitte õiguspäraselt ning taolist tegevust tuleb lugeda eksitava reklaami edastamist tarbijale, mis on vastuolus nii EL-i toidu märgistamise määrusega kui ka tarbijakaitse poliitika põhimõtetega. Lisaks on meie liikmed toonud välja, et häirivate ja Eesti põllumajandusettevõtlust mitte kajastavate fotode ja ebaadekvaatsete tõdede kajastamine oma eesmärgipärase tegevuse propageerimisel jätab tarbijale mulje justkui Eesti loomakasvatus ja toidutootmine ei järgi Eesti ja Euroopa Liidu seadusi toimetades illegaalsel tegevusalal.
Lisaks on meie liikmed toonud välja, et häirivate ja Eesti põllumajandusettevõtlust mitte kajastavate fotode ja ebaadekvaatsete tõdede kajastamine oma eesmärgipärase tegevuse propageerimisel jätab tarbijale mulje justkui Eesti loomakasvatus ja toidutootmine ei järgi Eesti ja Euroopa Liidu seadusi toimetades illegaalsel tegevusalal.
Loomuse tegevuse ilmestamiseks oli kirjale lisatud foto 14. juulil Eesti Piimandusmuuseumi korraldatavast Piimapäevast, kus MTÜ Loomuse esindajad kasutasid taimsete toodete propageerimisel mitte korrektset teavet ning andsid suusõnaliselt edasi šokeerivad sõnu kasutades halvustavaid sõnumeid Eesti piimatootjate ja piimatoodete suunal, mõjudes nooremapoolsetele külastajatele äärmiselt ebameeldivalt.”
Põllumajandus- ja toiduameti tõlgenduses ei tohiks ajakirjandus justkui avaldada isegi mitte teadet, mis sisaldab sõnu “taimne piim”, “riisipiim” jne. Hoolimata sellest, et see teade ei reklaamiks ühtki konkreetset toodet, vaid jutt oleks taimsest piimast laiemalt.
Euroopa Liidu määrus sätestab pigem seda, et sõna “piim” on reserveeritud konkreetsete toodete pakenditel loomse piima nimetamiseks. Kui on lehmapiim, siis saab kasutada lihtsalt sõna “piim”, sest see on seni olnud kõige laialdasemalt piimaga seostatav loomse piima liik. Kui müüakse näiteks kitsepiima, siis tuleb lisada lihtsalt sõna “kitse”. See on lubatud, kuna kits on imetaja.
Aga kui on taimne piim, siis ei tohi neid kahte sõna toote pakendil ja toote reklaamides koos kasutada. Tuleb kirjutada pakendile “taimne jook” või “riisijook” või “kaerajook” jne. Ometi on tegu piimaga, mis on valge hägune vedelik.
On mõistetav, et Euroopa Liit korrastab toodete nimetusi. Eesti taimsete piimade tootjad on sellest tulenevalt oma tooted juba nimetanud “jookideks”. Küsimus on aga selles, kuidas saab üks asutus või riik või riikide ühendus keelata laialt levinud sõna kasutamist meedias, kui see ei reklaami ühtegi konkreetset toodet, ei nimeta tootja nime ega avalda nende pakendit, millel oleks kirjutatud “taimne piim”, “kaerapiim” või muu taimse piima variant.
Rohegeenius küsis nõu Eesti keele instituudilt. Sealt vastas Karet Eesmäe. Tema vastus kaera ja muude taimepiimade kohta kõlas nii: “Rahvas tõesti tunneb neid taimse piimana. Üldiselt on ka nii, et autor võiks saada kasutada oma seisukoha tutvustamiseks neid termineid, mis ta soovib. Siiski võiksite artiklis mainida ELi ettekirjutust kauba müüjatele ja tutvustada ELi seisukohti – sel juhul ei tundu, et tegu oleks eksitamisega.”
Selliselt saigi artikkel koostatud.
Eesmäe soovitas lugeda Eesti keele instituudi direktori Arvi Tavasti artiklit, mis avaldati Postimehes 2021. aastal, mil piima tähenduse ja päritolu teema esimest korda päevakorda tuli.
Arvi Tavast kirjutas nii:
“Keel ei ole juura. Sõnade tähendusi ei saa õigusaktiga muuta. Seetõttu ei too ka äsjane uudis toidukaupade märgistusnõuete karmistumise kohta kaasa millegi ümbernimetamise vajadust. Muuta tuleb ainult toodete märgistust. Piim on ikka piim, isegi kui seda selliselt märgistatuna müüa ei tohi, umbes nagu viin on ikka viin, isegi kui seda hommikul enne kümmet müüa ei tohi.
Sõnal “piim” on eesti keeles kolm levinumat tähendust: imetajate järglaste toitmiseks kasutatav eritis, seesama toiduna ja üldisemalt igasugune valkjas hägune vedelik. Viimaste hulka kuuluvad näiteks botaanikas võilillepiim ja kautšukipiim, ehituses lubjapiim ja tsemendipiim, kosmeetikas ihupiim ja puhastuspiim või mesinduses mesilaspiim. Praegune teema on, kas sinna tohivad endiselt kuuluda ka kaerapiim, mandlipiim, sojapiim ja muud hiljuti tavatarbija teadvusse jõudnud lehmapiima alternatiivid.
Lühike vastus on, et muidugi tohivad. Teisiti on ELi ühise turukorralduse määrusega (1308/2013) reguleeritud ainult toiduainete märgistus jaekaubanduses, kus sellel on igati kiiduväärne eesmärk pakkuda tarbijale selgemat infot.”
Kadri Taperson rääkis saates lahti, miks loomade õiguste eest seisjad nii innukalt loomakasvatuse vastu võitlevad ja soovitavad süüa-juua taimseid piimatooteid. Asi pole mitte ainult loomakasvatuse väga suures keskkonnajäljes, vaid ka loomade õigustes.
Piimale nime andmine või nime reserveerimine ainult ühele päritolule viidates on selle juures teisejärguline, kuigi nii juriiliselt kui ka igapäevatähenduses huvitav vaidlus.
Podcasti autor ei ole vegan ega taimetoitlane, joob lehmapiima (kuigi harva) ning on joonud ka taimset piima (veel harvemini).
- Visa fler
