Avsnitt
-
Teksti aluseks on kaks laulu Sangaste kihelkonnast, millest ühe on kogunud Alfred Mõttus ja Jaan Sossi 1911. a. Lauljateks Eva Emers ja Lotta Anderson (EKM ERA, EÜS VI 336/7 (22)). Teise lauluteksti kogus Elmar Päss 1925. a. Tagula külast, lauljaks Kaarli Villa (EKM ERA, E 56038 (69)).
Viisi aluseks on kadrilaul, mille on 1909. a. Sangaste kihelkonnast kogunud August Kiiss, Jaan Sossi ja Alfred Mõttus (EKM ERA, EÜS VI 208 (82)).
Kadrid tulid kaugelt, märga, rasket ja keerulist teed mööda. Ega kadrid niisama laula ja tantsi, kadrid laulavad andide pärast. Pere ait ja kelder on erinevat liha täis, oldagu head ja antagu kadrisantidele – ikka selleks, et jaguks head õnne ja kordaminekuid.
Kadrisandilaulud on rituaalsed laulud, mida esitavad talust tallu käivad nö. sandid. Kadrisantide erinevaid tegevusi saatvaid laulumotiive on palju ja neid tuntakse kogu Eestis. -
Päikeseloitsu salvestasid Kristi Salve ja Igor Tõnurist 1981. a. Vastseliina kihelkonnas Erna Ojapervelt (EKM ERA, Mgn II 3504 (23)). Mitmed pärimuse esitajad õppisid loitsu ära, see levis nii suuliselt kui kirjalikult, sai armastatud lastelauluks ja võeti omaks ka Setomaal.
Päike, tule välja, küpsetan sulle kukli, panen muna sisse. Otsisin, otsisin oraga, sõelusin sõelaga ja nõelusin nõelaga. Päike tuli välja kuldsest keldrist, hõbeliua põhja alt. Panin päikese kotti. Kotis oli auk ja päike pääses välja. Sai ilus ilm, läksin karjaga koju.
Päikeseloitsuga meelitati päikest pilve tagant välja, eriti karjas olles. Loitsus nimetatud sõela ja mitmesuguseid teravaid esemeid kasutati tihti ennustamiste ja muude maagiliste rituaalide juures. Rahvaluulekoguja Victor Stein on 1873. a. Jakob Hurdale kirjutanud, et selliseid loitsusõnu kasutati Vastseliina kindluse lähedal Hinniala külas asuval Päevapööramise mäel toimunud iidsetel ohvritalitustel. -
Saknas det avsnitt?
-
Teksti aluseks on Mari Lepalt Häädemeeste kihelkonnast Treimani külast 1909. a. üles kirjutatud laul (EKM ERA, EÜS VI 474 (63)), kogujateks Eduard Juhanson ja Artur Martin.
Viisi aluseks on samasisulise laulu meloodia, mille kogus Audru kihelkonnast Karl Ruut (EKM ERA, EÜS V 1409 (1)).
Kuku, käokene, karjastele ja töötegijaile. Kui kägu mulle kukuks, ostaksin talle kolm paari kingi: puust, luust ja kirjatud (mustriga). Puust kingad puude toomiseks, luust lustimiseks ja kirjatud kingad kirikus käimiseks.
Tuntud muinasjutu järgi on kägu ema poolt tapetud ja perele söögiks keedetud tütarlaps. Jutus sai tüdruku vend või õde aga toimunust aru ja sidus õe luud – või väikese sõrme – räti sisse. Sealt sirgus kägu, kes sellest ajast saadik kukub kõigile lohutust. Kukub ka oma õnnetut lugu. Mõnikord lubatakse lauludes käole head-paremat, et ta oma kukkumisega ikka head ennustaks. -
Lauluteksti aluseks on Viru-Nigula kihelkonnast 1878. a. Hans Krickmanni poolt kirja pandud värsid (EKM ERA, EKmS 4° 1, 26 (33)), mida on täiendanud ja toimetanud Ahto Kaasik. Viisi algallikas ei ole teada. Sellise meloodiaga lauldi sama laulu 1980. aastate lõpus Ahto sõpruskonnas.
Meie õuel on meri, mille keskel on saar. Saare kaldal on kaev ja selle peal on sammas. Samba otsas on sõel, mille põhjas on mõõk. Mõõga teral on aga kägu, kelle süles on laps. Lapse rinnal on sõjameeste luudest tehtud sõlg.
Ahellaulu vormis "Meri õue all" müütilise sisuga värsside algset tähendust me tõenäoliselt enam teada ei saa, laulutüüp on selleks küllalt vana. Sõel, sõlg, sambad ja mõõk võivad sümboliseerida erinevaid taevakehi ja tähtkujusid. Selliseid sümboleid on tuntud nii eesti kui muu maailma rahvaastronoomias.
Ahtoga laulavad koos: abikaasa Liisa, tütar Hõbe Mari, pojad Laas ja Tuul. -
Teksti aluseks on Ann Pulleselt Rõngu kihelkonnast 1909. a. üles kirjutatud värsid (EKM ERA, EÜS VI 314 (31)), kogujateks olid August Kiiss, Jaan Sossi ja Alfred Mõttus.
Viisi on 1905. a. Rõngu kihelkonnast Pühastest kogunud Peeter Kurg ja noodistanud Bruusi nimeline muusik (EKM ERA, EÜS II 9 (12)).
Kulu, kallis aeg. Veere, päike, vett ja puude latvu mööda. Veere sinna, kus on mu vend ja õde.
Karjaselaul, kus palutakse päikest veereda õhtusse, karjase – või päikese enda – vendade ja õdede juurde. Laulu võib võtta ka kui loitsu, et päev kiiremini õhtusse jõuaks. Sarnastes lauludes lauldakse veel, et päikesel ei ole aega veereda, tal on palju tegemisi. Päike kammib kuldse kammiga karjalaste päid, kamm aga kukub vette – ka seda võib võtta kui müütilist või poeetilist kujutluspilti pimeduse tulekust.
Karjaselaule, mille refräänis kasutatakse sõna õllele või õlle, on kutsutud õlletamisteks. Seda sõna on kasutatud ka laulmise sünonüümina.
Annikaga laulavad koos: poeg Villem, Villemi sõber Liisa, tütar Roosi, mehe õde Monika ja tema poeg Märtin. -
Viisi aluseks on Rõuge kihelkonnast 1910. a. üles kirjutatud lauluviis (EKM ERA, EÜS VII 12 (120)). Kogujaks Jaan Gutves.
Lauluteksti aluseks on sama koguja poolt Rõuge kihelkonnas 1909. a. Ann Kadolt üles kirjutatud värsid (EKM ERA, EÜS VI 32 (52)).
Vene mees raius kuuse- ja männipalke, ehitas kauni elumaja, saunakese. Ehitas selle kuu, päikese ja tähtede veerde. Läks siis vee äärde ja nägi, et sealt kõndisid mööda muu maa uhked härrad. "Kelle tore ja rikas linn see on?" imestasid härrad. – "See pole kellegi Riia linn, see on sandi saunakene, vaese mehe varjualune! Minge vaadake ja ostke siidi, sõrmuseid, piibupitse ja muid kaupu! Sõitke sisse, siidi-, soola- ja kalalaevad!"
Laulutüüp "Imelik maja" räägib kellestki, kes valmistab oma eluaseme ilma äärele. Ehitist, mis on nagu kindlus, imetlevad kõrgest soost teekäijad. Nii nagu siin, järgneb paljudes teisteski "Imeliku maja" või "Neiu linna" lauluvariantides peente kaupade pakkumise episood. Samasuguseid värsse kohtab ka laulumängudes, näiteks "Linnamängus". -
Laul koosneb kahest episoodist. Esimese teksti aluseks on Hindrek Pahlbergi poolt 1895. a. Harju-Jaani kihelkonnast kogutud värsid Abram Tammelt (EKM ERA, E 15593 (73)) ja Jaan Lepalt (EKM ERA, E 15685/7 (190)). Teise teksti kogus samal aastal Karl Voldemar Rosenstrauch Koeru kihelkonnast (EKM ERA, H III 17, 380 (43)).
Viisi aluseks on Anette Karu laulu lindistus Harju-Jaani kihelkonnast 1957. a. (EKM ERA, RKM, Mgn II 158 d), koguja Rudolf Põldmäe.
Üks kiitleb: "Ma olin neist kõigist tugevam, sest mind on tehtud terasest ja raudnaeltest. Kümme meest tulid kallale – keegi ei saanud jagu. Kümnes oli kõige tugevam, nahutasin teda sellegipoolest tublisti – tema sai kõva koosa, minul läks vaid väike varvas natuke veriseks." Teine vastab: "Mis te niisama hooplete, vaadake, kui vähe on teid ja kui palju meid. Tulge aga kallale kui julgete, jõletud paksuninalised memmepojad!"
Külapoiste hooplemisi, mis kõrvutavad omi ja võõraid kutte, leidub küllap igas maailmanurgas. Säärased groteskini paisutatud huumoriküllased kelkivad laulud ei ole enamasti loodud tüli kiskumise eesmärgil. Pigem on see rituaalset laadi isaste uhkeldamine, mida võib kohata ka muude liikide juures. Selliste laulude juures on tähtsaim sõnaseadmisoskus, mitte lauljate endi füüsilised omadused. -
Laulu sõnad seadis kokku Õie Sarv Setomaalt üles kirjutatud tekstidest. Viis on Setomaal üldtuntud, sellega lauldakse mitmeid erinevaid laulutekste.
Külvasin maha ube ja herneid. Seemned ohkasid ja ütlesid: "Ei näe me päikest, oleme mulla ja liiva all, peame siin mitu päeva konutama. Aga ärme muretse, ega me koor kuiva." Tuli vana Peko metsa äärest, vibutas oma tammepuust keppi ja läks taevasse vihmapilvele rääkima: "Pilved ja vihm, mu vennad-õed, uba ja hernes kaebavad!" Seepeale hakkas sadama vihma ja oad-herned hakkasid tublisti kasvama. Oast-hernest sai uhke kosilane, kes võttis endale tubli naise, oma emale hella minia. -
Laulu teksti pani kokku Kärt Johanson Lõuna-Eestist üles kirjutatud "Lind lohutamas" laulutüübi variantidest. Murdekeelt toimetas Urmas Kalla.
Viis on pärit samasisulisest laulust, mille Urvaste kihelkonnast pärit keeleteadlane Hella Keem oli 1937. a. Kanepi kihelkonnas murdekeelt kogudes õppinud Ann Ismaelilt (1862–1940). Salvestamise korraldas Ottilie Kõiva 1966. a. Eesti Raadio stuudios rahvamuusika antoloogia ettevalmistamise käigus. (Eesti rahvamuusika antoloogia, 2016 [1970], nr 66. https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/ee/066-Lind-lohutamas)
Nutsin, vaeseke, marjaaias. Sinna lendas linnuke ja päris, miks ma kurvastan. Ei kurvasta ma ehete ega kauniste rõivaste pärast, nutan taga oma lapsepõlve vanematekodus. Nüüd, mehekodus, on kõik teisiti. Lapsepõlvekoju jäid mu pikad juuksed ja kaunid rohelised karjamaad. Meile, õdedele, kooti koos kõik vööd ja seelikud, niievarb ja suga muudkui nägid vaeva.
Kärdiga laulavad koos tütred Kärt, Mirt ja Liidia. -
Aluseks on Kadri Katsanilt Kodavere kihelkonnast üles kirjutatud laul, mille kogusid August Liiv ja Johannes Raja 1905. a. (EKM ERA, EÜS II 442 (180) ja EKM ERA, EÜS II 275 (1)).
Veere, päikene, oma õe ja venna juurde. Seal hoitakse sind hellasti peopesal, pannakse kullast ja hõbedast voodisse pehmete patjade ja siidiriiete peale puhkama. -
Laul on õpitud Natalia (Nati) Tarkuse ja Mikitamäe leelokoori Helmine järgi Vaike Sarve koostatud albumilt "Helmine" (Tartu, Eesti Kirjandusmuuseum 1999). Lauluteksti täiendas Lauri Sommer Setomaa ja Räpina kihelkonna arhiivitekstide eeskujul.
Jõekene-järvekene, kallis kalarannakene, su ääres on mõnus ja ilus elada. Järves on kuldseid kalu, hõbesaba-hauge ja kuldluid-lutsukesi. Kui tuleb ilus kevad, jõuab kalapüügi aeg. Võtsin nooda nurga pealt, sajasilmsed võrgud seinalt ja läksin kala püüdma. Kaasa läks kala kaema: talle tuuakse tuurakalu tule peale ja eluskala katlasse. Neid suuri kalu soomustest puhastades ja pakse kalu lõhestades kulub sõrmest hõbesõrmus – kuldne vits.
Nati Tarkus, kelle eestlaulmise järgi on siinne laul õpitud, mäletas, et nõnda laulsid noored neiud. Selliseid laule laulnud ka mehed, nii töö- kui peolauluna, ajaviiteks. Ilus elu kalajärve ääres ning tänulikkus hea saagi üle kõnetab ju kõiki järveranna elanikke. -
Laul on õpitud salvestuselt, mille kogusid Kihnus 1975. a. Ottilie Kõiva, Ingrid Rüütel ja Olav Kiis ning millel laulsid Olga Sutt, Tatjana Vidrik, Marta Pull ja Leida Mätas (EKM ERA, RKM, Mgn II 2723 f).
Laul sellest, kuidas videvikul pärast tööaega kõlab hääl kõige vägevamalt ja kaunimalt. Õhtune niiskus annab ka reaalse akustilise efekti. Kui päike enam ei kuivata ja maale langeb kaste, kannab niiskus häält hästi edasi – just nagu siin ja teistes taolistes regilauludes öeldud. Lauljate hääl tundub nii võimas, et ainuüksi laulu kõla teeb ära töö, milleks muidu oleks vaja hulga häid noori mehi. -
Laulu aluseks on Kuusalu kihelkonnast Risanda Kravtsovilt 1969. a. salvestatud laulud (EKM ERA, RKM, Mgn II 1608 c, 1608 e ja 1547 c), kogujateks Ingrid Rüütel, Ottilie Kõiva ja Hilja Kokamägi.
Eelkõige põhjarannikul Kuusalu kandis tuntud mänguline regilaul, kus noormees kutsub neidu enda juurde videvikku veetma, neiu aga toob ikka ja jälle põhjuseid, miks ta tulla ei saa. Laul ongi nagu omamoodi flirt, kus noormees ja neiu esitavad otsekui kokkulepitud kahekõne. Neiu ei saa tulla noormehe juurde, sest erinevad koduloomad häälitsevad ja neiule tundub, et just tema pärast. Noormees aga rahustab, et keegi neist ei tee neiust välja, nad häälitsevad hoopis teistel põhjustel. Et lõpuks oleks äraütlemine noormehele selge, käib neiu välja trumbi – ma ei tule, sest teie elamine on must, kole ja hirmuäratav. -
Lauluteksti aluseks on 1840. aastatel Arnold Friedrich Johann Knüpfferi (1777–1843) kogutud tekst Kadrina kihelkonnast (EKM ERA, E 63138). Viisi aluseks on Kadrina kihelkonnast Elisabet Varilt 1970. a. salvestatud laul "Minu peig on pilliseppa" (EKM ERA, RKM, Mgn II 1843 c), koguja Mall Hiiemäe.
Laul kaugel viibivast kaasast on tõenäoliselt mõeldud eelkõige lähikondlastele. Naine ei pöördu siin mitte oma kaasa poole, vaid nende poole, kes teda kuulevad - et nad mõistaksid tema saatust ja üksiolemist. Mees on läbi tormi ja vihma jõudnud kuhugi kaugele, nõnda et temast pole nädalaid ega suisa kuid kuuldagi. Naine soovib talle parimat – saatku tuul tal terviseid ja tarka meelt. Eemal viibivat meest saadab edu kõigis ettevõtmistes seal kaugel. Siiski kahetseb naine, et ta ei saa olla oma kaasa käeulatuses ega magada tema juures. Igatsev naine soovib: "Jumal magagu sinu juures!" Sarnaselt sõnastud soovi kohtab mitmetes kultuurides, selles peitub lootus, et eemalviibiv kaasa jääb truuks sellele, kes teda tagasi ootab. Laulus väljendatud mõtted ja soovid on ühised paljudele abielunaistele, kelle mehed on kaugel tööl. -
Laulu aluseks on 1972. aastal Setomaal Jaan Sarve ja Kristi Salve kogutud laul vendade Nikolai ja Jaan Johannes Jallai esituses (EKM ERA, RKM, Mgn II 2298 k). Salvestus ilmus ka Võru Instituudi ja Eesti Kirjandusmuuseumi kogumikus “Ülgeq ütte!” (1999).
Istusin ilma äärel ning vaatasin kuu servalt – meie vennal oli nii pikk ja tihe rukis, et ei kana nokk ega sea kärss ei mahtunud vahele. Kui ta kodust minema hakkas, pani suure tengelpunga põue ja virutas rahakoti tõlda. Mündid jooksid mööda teeääri ja raha rattarööbastes.
Nagu lüürilistes lauludes tavapärane, on selles rikkusest kõnelevas laulus kokku saanud mitme erineva regilaulu motiivid. Nõnda liidetud vormelid ja mõtted moodustavad täiesti uue loo. Neiust, kes müütilises laulus istub ilma äärel ja ootab väljalunastamist või kosimist, saab juhuslik vaatleja. Voorimeeste kiitlemisest, et nende eest teenivad raha vankrirattad, saab muhe jõukusega uhkeldamine – vaat, kus meil on ikka kõik hästi! -
Laul on üles kirjutatud Väike-Maarja kihelkonna laulikult Peeter Tiitsmannilt 1910. a. (EKM ERA, EÜS VII 1855/7 (43) ja EÜS VII 2165 (178)). Kogujad Karl Voldemar Rosenstrauch ja Peeter Penna.
Pidu ja muusika käivad käsikäes – nii nagu praegu, nõnda ka muiste. Pidude juurde on läbi ajaloo ikka kuulunud õlu ja pillimees, peo nael. Pillimees on kõigi lahkete võõrustajate tähelepanu keskpunktis, ilma temata oleks lõbu hulga vähem. Niikaua, kuni kõrtsilistel raha jätkub, makstakse kinni pillimehe joogid. Omal ajal oli see ka kõrtsimuusiku ainus tasu. Seetõttu on tavaline, et kõrtsipillimeeste laulud rääkisid sellest, kuidas pillimäng ei too perele leiba lauale. Laulu minategelases on aga veel piisavalt nooruslikku uljust, et laulda, kuidas ta kiirelt aiva jooke kõhtu kallab – teeb õllele palavat, kütab õllekapale kasuka ja teeb humalale uue kuue. Siiski vaatab minategelasest joogisõber purjutajatele viltu - näe, kübar on peas, aga mõistust selle all mitte. Ehk on laul ka omamoodi õpetussõnaks teistele pillimängijatele. -
Lauluteksti seadis Tõstamaa, Jõelähtme ja Järva-Jaani kihelkonna arhiivitekstidest kokku Oliver Kõrre (EKM ERA, EÜS X 2030 (273), EÜS VII 1573 (82), E 24925 (10) ja E 26267 (2)). Viisi aluseks on Kuusalu kihelkonnast pärit Jakob Parkase lauldud laul "Hiiut-tiiut tieda mööda" (EKM ERA, KKI, RLH 60:20 (5)), kogujad Ruth Mirov ja Helgi Kihno 1960. a.
Külalaulud alkoholi pruukimisest on tihti eneseiroonilised. Eks kõrtsikülastajate hulgas on alati inimesi, keda heas mõttes peo hingeks peetakse, aga ka neid, kellega purjus peaga asju pigem ei aeta. Õigel peol ei puudu kunagi muusika. Ka rahvaluulekogujad on kirjeldanud situatsioone, kus kõrtsihoones ööbijail ei olnud võimalik magada, kuna kõrtsirahvas laulis valju häälega katkematult öö läbi. Jääb küsimuseks, kas pidevalt lauldes – muuhulgas kaunis pikki laule – on võimalik samal ajal nõnda palju juua, kui lauludes kõneldakse. Kõrtsilaulude peamine funktsioon on kindlasti meelelahutus. Ja mis oleks eestlasele parim meelelahutus kui enda pahede üle muigamine? "Viltu" laulus korratakse paljude värsside lõpus üht ja sama sõna. Seda lihtsat võtet, millega saab värsilõpud kokku kõlama panna, peetakse üheks sammuks üleminekul algriimilt lõppriimi kasutamisele. -
Viisi aluseks on Setomaalt Ton´a külast pärit Anne Vabarna laul, mille salvestamist 1936. a. Riigi Ringhäälingus korraldasid Herbert Tampere ja August Pulst (EKM ERA, ERA, Pl 25 A3). Teksti aluseks on lisaks salvestusele Joosep Hurda poolt Setomaalt Vilo külast üleskirjutatud laul, mille laulis Anni, Semmeli naine (EKM ERA, H II 4, 449/50 (187b)).
Äiu-kussu lapseke, väikene. Kussu, lapseke, suuremaks, päevakese jagu pikemaks. Kallis tilluke tütreke, mu väike lagleke, mis ma saan tibukese hoidmise eest? Saan unetud ööd. Saan aga ka tubli nõeluja, abiks emale, jalavarjude siduja, abiks isale. Kasva, lapsekene, karjuseks, karjavitsa hoidjaks! Sind, sülelast hällitades ja kasvamist oodates uinun ma isegi. Kui sa saad suureks, hakkad minu ees minema, minu eest kõike tegema. Aga seni tuleb mul ise ees minna ja tööd ära teha, sest mu väikesed on veel hällis. Ma ei saa öösel magada ega lõuna ajal pikutada, sest sa nutad palju. Kulla tütreke, jää nüüd ometigi magama!
Eesti vanemad hällilaulud, nagu seegi, järgivad sageli vibuhälli kiigutamise rütmi. Säärastes hällides, mis riputati teibaga laetalade või palkide vahele, on lapsi unele suigutatud läbi aastasadade. Ka praegusel ajal lauldakse sarnase arhailise viisiga hällilaule, ehkki vibuhällid vahetusid aegupidi jalashällidega ja need omakorda vooditega. Setomaal kasutatud uinutussõnad "ts´uu" ja "ljuu" on samuti üsna arhailised ja kasutusel mitmetes keeltes. Ka sakslased on kasutanud sõna "lullen" kiigutamise tähenduses, inglased "lulla-by" – hällilaul, ladina keeles tähendab "lallare" uinutama. Sama universaalne on paljudes keeltes häälitsus "ts´uu", ütleme ka praegu rahustades tihti "tšš" või "psst".
Neid häälitsusi kasutatakse hällilauludes lapse tähelepanu püüdmiseks ja rahustamiseks, lisades sõnades iga vanema ootusi – et lapsest kasvaks tubli töötegija ja abiline. -
Eestlaulja Kairi Leivo õppis laulu oma vanatädilt Olga Ohtlalt ja Õie Sarvelt, kes omakorda õppis laulu oma vanaemalt Matrjona Suuverelt.
Ketra, vokk, siidi ja vasklõnga, üle tee metsatukka ja sealt söödile, kus tärkab rohi ning harunevad heinad. Peigmees ütles männikust, kaasa sõnas kadastikust: "Koju, koju, noor neiu, kodus on ema suremas ja isa heidab hinge!" Neiu vastab: "Oskan iseenese tarkusestki toimseid ja labaseid kirju kududa. Koon keeruliste kirjadega mustreid, siia maale sinised, teisele maale toimseid ja Venemaale punaseid.”
Voki või kedervarre (värtna) laulu on lauldud ketrustel ajaviiteks. Setumaal tuntakse ka selliste laulusõnadega ketramise mängu, mis on põimunud rõika- või naerikitkumise mänguga. Mängu algussõnades laulavad rõigaste või naeriste valvajad neidsamu kedervarre sõnu. Osa mängijatest on naerid. Naerivargad tulevad naereid varastama ja saavadki need ühel või teisel moel kätte. Tavaline on see, et „naerid“ hoiavad üksteisest kinni ja takistavad „kitkujaid“. Laulusõnade tõlgendamiseks näib hästi sobivat mänguvariant, kus kaks rõigaste valvajat ja eestlauljat imiteerivad lõnga ketramist. Osa mängijaid on rõikad. Ketrajad jäävad peale ketruslaulu magama. Seepeale saabub kaks noormeest ning äratavad nad oma küsimustega: "Mis te siin magate, näidake meile teed Riiga!" Järgneb lühike improviseeritud dialoog, kus poisid püüavad ketrajaid eksitada või rõikapõllust eemale meelitada. Ketrajad juhatavad noormehed Riia teele, manitsedes siiski, et nad ei läheks sealt, kus on rõikapõld. Noormehed lähevad aga otse rõikaid varastama. Kui kuritöö on saanud ilmsiks, ehitatakse lauldes rõikapõllule ümber mängijatest aed. Seepeale kordub mäng uuesti kuni kõik rõikad on nopitud. -
Sõnade aluseks on Peeter Ruubel-Kõrnitse poolt Halliste kihelkonnas 1889. a. üles kirjutatud laul (EKM ERA, H II 22, 200/3 (89)). Viisi aluseks on Karksi kihelkonnast pärit Mai Mölderilt 1961. a. salvestatud laul "Mine üle, vihmakene" (EKM ERA, RKM, Mgn. II 587 g), kogujad Ellen Liiv ja Ingrid Rüütel.
"Kalaneitsi" on üks kummalisemaid laule eesti müütiliste laulude varamus. Tütarlaps näeb und. Ei olegi selge, kas uni jätkub ka ärkvel olles või kõneldakse unest mõistu. Unes, millele neiu otsib külanaistelt tähendust, näeb ta suurt puud, mille juurte ja okste vahelt voolab jõgi ning jões ujub kala. Seejärel palub neiu venda, et see kala kinni püüaks. Viimane püüabki kinni ning toob koju. Kui kala aga lahti hakatakse lõikama, ilmuvad kalast nähtavale ehted ja rõivad. Kala, kes on ühtlasi naisterahvas, ehete ja riiete kandja, ütleb, et ta ei ole tulnud maailma söömiseks. Ta on tulnud inimeseks, maailma ilu pidama.
Kalaneitsi müüdil on palju erinevaid tõlgendusvõimalusi. Baltimaades ja kaugemalgi on sarnaseid lugusid libakaladest, kes peale muutumisrituaali jäävad inimesteks. Soomlased tunnevad Vellamo neiu püüdmist, mis on oma sisult kaunis sarnane, ehkki soome legendides põgeneb kalaneitsi tagasi merre. Samuti ei ilmu soome müütide kaleneitsi kala seest, vaid ongi pool-kala. Sarnast müüti, kus neiu rõivad ja ehted ilmuvad nähtavale vendade püütud hirve nahka nülgides, leiame Skandinaavias. Võibolla on aga tegu kosmoloogilise müüdiga, kus iga sümboli taga võib leida tähenduse tähistaevast? Või on tegu pelgalt kosjafantaasiaga. - Visa fler
